Ülekandetorn koosneb peamiselt kolmest osast: torni peast, torni korpusest ja torni jalgadest. Kui see on kubermanguga torn, sisaldab see ka juhtmeid. Tornide puhul, mille juhtmed on paigutatud kolmnurkse mustriga, nimetatakse alumise ristõla kohal olevat osa tornipeaks; horisontaalselt paigutatud juhtmetega tornide puhul nimetatakse horisontaalse otsa kohal olevat osa tornipeaks. Pokaali-kujuliste ja kassi{4}}pea-kujuliste tornipeade puhul nimetatakse horisontaalsest otsast ristharuni ulatuvat lõiku torni kaelaks ja kahte külge kõverateks harudeks. Vundamendil asuva raami esimest osa nimetatakse tornijalaks. Sõrestikukonstruktsiooni, välja arvatud torni pea ja jalad, nimetatakse torni korpuseks. Torniposti maa-alust osa, välja arvatud maandusseade, nimetatakse koondnimetusega torni vundamendiks. Selle ülesanne on toetada torni, taluda torni koormust ja edastada see maapinnale.
Ülekandetorni peamise sõrestiku neljas nurgas olevaid komponente nimetatakse põhielementideks. Torni kuju muutumatuks jäämiseks ning elementide stabiilsuse ja pöördemomendi parandamiseks traadi purunemise korral kasutatakse põhielementide iga tasapinna ühendamiseks diagonaalelemente. Mõnel tornil on põhielementide teatud osades ka horisontaalsed vaheseinad. Komponentide sihvakuse suhte vähendamiseks on mõnel tornil vaheseintel või diagonaaldetailidel ka abielemendid.
Ühendust diagonaalelemendi ja põhielemendi vahel ehk ühendust diagonaalelementide vahel nimetatakse sõlmeks. Komponentide keskjoonte ristumiskohta sõlmes nimetatakse keskpunktiks. Kahe külgneva sõlme vahelist osa nimetatakse vaheks. Kahe sõlme keskpunktide vahelist kaugust nimetatakse sõlme pikkuseks. Kahe kõrvuti asetseva tornijala kesktelgede vahelist horisontaalset kaugust nimetatakse torni juureavaks.
